Autor: Lauri Vahtre
Väikestest lätetest sünnivad suured jõed, mis toidavad ookeane. Küllap seesama, iseenesest tuntud tõsiasi mõlkus meeles neil entusiastidel, kes läinud aasta septembris avasid Keilas Erakooli Läte. Nüüd on lättest saanud oja, võisid nentida lapsevanemad, kui koolipere neile 17. detsembri õhtu kooli ruumes taas kord näha tõi, mida head on õpitud.
Et õpitud oli luuletusi, laule, mõni lihtsam tantsumäng ja pillilugu, see pole iseenesest üllatav. Algklasside lapsed teevad seda kogu maailmas. Kuid midagi on Lättes siiski teisiti, on algusest peale olnud. Mitte iseenesest see, et eeskava oli läbisegi eesti-, inglise- ja venekeelne, vaid atmosfäär tervikuna. Waldorfpedagoogika taotleb inimese harmoonilist arendamist, nii et tähelepanuta ei jääks ei vaim ega keha, ei süda ega mõistus, ei hing ega aju. Kuid midagi sellist kehtib ka kooli enda kohta, mis omal eripärasel viisil ühendab lapsed, õpetajad ja lapsevanemad, kasvatuse ja õppimise, töö ja meelelahutuse.
Esimese klassi esinemisest jäi vaatajaile ehk kõige eredamalt meelde eesti rahvalaul-laulumäng, mille käigus lapsed mitte ainult ei esitanud oma laulu, vaid ka lõid seda, mõeldes kohapeal välja uusi lauluridasid. Kui see pole elus kultuur, kusjuures väga-väga eestilik, siis mis seda veel on? Aga hea oli muidugi ka kõik muu.
Teine klass võlus taas sorava kandlemängu ja lauluga, lisaks tulid neiltki luuletused mitmes keeles. Kaht klassi, esimest ja teist, laval kõrvuti vaadates oli vanemail põhjust mõtiskleda, mis imeasi see on, mis lastega esimese kooliaasta jooksul juhtub. Nii esimesel kui teisel kooliaastal on nad alles lapsed, aga ometi nii erinevad.
Üks oli selge – see, mis nendega Lätte koolis on juhtunud, on hästi juhtunud.